Jupiter

Jean-Paul Belmondot ekspluateeris Nõukogude meelelahutus halastamatult; just tema oli üks neid ikoone, kelle mõjul tekkisid legendid Prantsuse komöödiast, kui millestki eriti maitsvast (meenutame, et teised kaks olid Pierre Richard ja Louis de Funès).

Erinevalt näitlejatest üks sulgudes, kaks sulgudes oli Belmondo veel lisaks cool. Selline omataoline Euroopa Steve McQueen. Tema filmid ei olnud kunagi puhastverd situatsioonikomöödiad, seal leidus alati seikluse(actioni) ning draama elemente. Hoolimata sellest, et kümnekonna-aastane poisike ei teadnud suur midagi McQueenist kui last-cool-manist, teimus millegipärast alateadlik seostumine säärase teosega nagu The Getaway - mida oli umbes samal ajal televiisorist silmitsetud ning kahetsetud, et sääraseid teoseid nii vähe on. Ilmselt siinkohal otsis noor ja õrn vaim teleikooni asemele sobiva kinoikooni ning alateadlikult nautis iga viimase seltsis veedetud hetke.

L'Animal on Belmondo osalusel vändatud filmidest ehk kõige mängulisem, selles rõhutatakse enim Belmondo kui koomiku talenti. Erinevalt mitmest teisest (Pierrot le Fou, Le Professionnel) on siin tegemist ikkagi eelkõige komöödiaga, sest on ju režissööriks Claude Zidi, kelle portfooliosse kuuluvad lisaks käesolevale veel mitmed "prantsuse komöödia" kui žanri verstapostid: Les Fous du stade, Banzaï, ja Les Ripoux. Lisaks Zidile on käesoleva linateose juures tegev veel teinegi prantsuse komöödia suurmees, nimelt muusikalise osa loonud Vladimir Cosma, keda tunneme eelkõige kui geniaalset Pierre Richard'i äparduste helindajat.

Elajas kõneleb ühe kaskadööri, Michel "Mike" Gauche'i, juhtumistest mis keerlevad tema äpardusi täis eraelu ning ametialaste tegemiste ümber. Lisaks Belmondole (kes on kaksikrollis kaskadöör-dublant Mike'ina ja filmistaar Bruno Ferrarina), kohtame siin veel tervet rida tolleaegseid staare - Raquel Welshi ja Jane Birkinit. Mike ja Jane (Welsh) on mõlemad kaskadöörid, kes pidevalt omavahel tülitsevad, seda nii haiglavoodis kui ka ulmeautos, mis kaamera eest läbi kihutab. Mike püüab erinevate sulitempude abil kõrtsmikult tasuta lõunaid ja sotsiaalhoolekandest toetusi välja petta, teeseldes trauma tagajärjel nõrgamõistuslikuks jäänut ning Jane'i, kellega ta nagu tavaliselt tülis on, südant tagasi võita. Hoolimata Belmondo turjal lasuvat 44-st eluaastast on ta siin säravam, kui kunagi varem - ikka ja jälle veereb ta trepist alla, särgikaelusest(sic!) vilksatav six-pack on edevam, kui mõnel Universumi Härral ning lai, lausa mölakliklult lopsakate huultega suu laia naeru ning silmad sädelust täis nagu harilikult.

Lisaks nii-öelda süžeelistele sooritustele võime filmis kohata mitmeid episoode, mis pilavad filmitööstuse telgitaguseid, eriti aga action-stseenide tehnilist teostust kuigi alles siis, kui filmi algusest on möödunud tubli kolmandi, võtavad need satiirilised momendid täispöörde ning nalja heidetakse kõige üle, mis on püha seiklus- ja löömafilmide austajatele: kihutatakse papist rakett-autoga seljas kuldsed tunked, lastakse end ninjadel või samuraidel treppidest alla visata ning hüpatakse lennukilt langevarjuga ja ilma.

Teemad: action, comedy, WE

1. Daaklaste kuningas teatab oma kaaslastele: "See oli ainus roomlane, kelle surma ma ei soovinud."
2. Daaklaste kuningal on peas kullakarvaline ning ämbrikujuline (möönda tuleb, et teatavate kaunistustega) müts
3. Daaklaste kuninga poeg heidetakse pärast võidukat taplust nugadega jumalate meelehaks kolme terava vaia otsa (kuna ainult kõige kangem sõdalane on piisavalt väärikas)

Need olid praktiliselt ainukesed episoodid, mis Rumeenia kineastide käe all valminud linateosest Dacii meelde olid jäänud enne, kui minu kätte jõudis üks ketas, millele see löökfilm on "lindistatud".

Kunstiliselt suhteliselt talutaval tasemel kui seda võrrelda küll mõned aastad varem ridamisti ilmunud Hollywoodi eepostega nagu näiteks Ben-Hur, Cleopatra või ka Spartacus. Sotsialistlik ühiskond ei hoidnud kokku ka tehnilise teostusega seotud kulude koha pealt ning tulemuseks üllatavalt võimas vaatepilt, tuhandete rooma sõdalate, kivist ja puust ehitatud ajalooliste linnuste ning lambanahkadesse riietatud Daakia elanikega. Kõik see on tehtud piisava usutavusega, raha ja asju tõenäoliselt vähe säästes, sest tollal veel ilmselt kaunis vähe erinevaid kaadrivõltsimistehnikaid tunti ning seetõttu olid kineastid aeg-ajalt sunnitud ennast ületama.

Pean tunnistama, et pole ise selle piirkonna antiikajalooga väga kursis ning seetõttu tsiteerin kedagi eriteadlast, kes väidab, et tegemist on lisaks üle keskmise kunstilisele tasemele veel küllatki tõetruu jutustusega sellest, kuidas Rooma keiser Domitianus 87. aastal üritas karistada Doonau sealpoolsel kaldal elavaid rahvaid ning kuidas vähemalt filmis käsitletava perioodi jooksul see tal korda ei läinud. Tasub veel mainimist, et daaklaste kuningas (toosama, kes kandis peas kuldset pange) oli ajalooline isik, nime poolest Decebal. Süžee põhiliin keskendub kahe kange, Rooma ja Daakia pealikute, vastasseisule, mida vürtsitatakse otse loomulikult romantikaga (kuningapoja ja lihtsa neiu armastuse lugu) ning kuninga saladuslike sidemetega ühe Rooma senaatoriga ("ainus roomlane, kelle surma ma ei soovinud").


Väga kõrget hinnangut paraku sellele teosele anda ei saa, sest rokalmaarelikult piktoresksed ehitised ning metsikus mäestikus müttavate meeste lumivalged kostüümid, mille kaunistused justkui tulnud otse koondisest "Uku", ei võimalda kriitikameelel teist põske ette pöörata. Sootuks teisest kategooriast on aga massiivsed lahingustseenid, eriti aga teine Tapae lahing (mis teatavasti lõppes roomlaste taandumise, kuid mitte lüüasaamisega). Seda võib visuaali arvestades pidada vahelüliks Kubricki ja Mel Gibsoni vahel - teatav sarnasus esineb nii käesolevas filmis, Spartacuses(rumeenlased-põrgulised torkavad ka selle selli oma kunnide nimekirja, sinnasamma, kus Decebal) kui ka Braveheartis - head kõrgendikul, pahad allpool või teispool orgu asuval madalamal veerul. Ilmselt on nimetatud kinematograafid kasutanud mõnd taktikaõpikut oma võtteplatsi kujundamisel ning leidnud seesuguse armeede paigutuse kõige vaatajasõbralikuma olevat.

Välivõtteid on selle filmi tegemise juures ohtralt kasutatud, milles annab tunnistust ebaühtlane valgustus - nii mõneski stseenis on vastupäikest filmitud kaadrid alavalgustatud võrreldes päripäikest filmitutega. Õnneks häirib see pisiasi aja eddenedes üha vähem ja vähem, kuigi tekitab kohati võõristust, eriti just mägedes aset leidvate episoodide korral, kus päike on erakordselt ere... Seevastu vabalt keerled tuul tuuseldab keemiliste lokkidega kaunistatud habemeid ja sasib roomlaste purpurseid ning daaklaste maakarva kuubesid täpselt nii, nagu ainult vabana sündinud looduse ime seda teha oskab.

Kõige selle suhtelise ajaloolise tõetruuduse, võimsate lahingustseenide ja maaliliste võtteplatside taustal mõjub kuidagi veidralt ja naeruäärselt aga filmi lõpus aset leidev taplus Domitianuse ja Decebali vahel. Tuleb tunnistada, et teised ülalmainitud filmimehed said pidama tugevalt enne seda kohta, kus hea ja kurja võitlus narratiivi finaalis niivõrd konkreetse vormi võtab. Siinkohal muidugi lõpeb lõpeb ajalootruudus, sest ta peab teed andma patriotismile, propagandale ja oodidele rumeenia rahva ülistuseks. Või jääb ta siis, kui soovite, Gheorghiu-Dei egotripiks teel Ceaucescu Rumeeniasse.

Teemad: adventure, drama, EE, history

Kaasaegne meelelahutustööstus pikib isegi A-klassi filmid täis "põnevushelisid". Värskeimaks näiteks siin võiks tuua Rambo (4), kus suurekaliibrilise kuulipilduja lukulõginat saadab tempokas rütmimasinast tulnud tümin. Silver Dream Racer on pisut teistmoodi. Olles valminud veel ajal, kui isegi muusikat pidid tegema inimesed, mitte masinad, on see teos omamoodi haarav peaaegu esimestest kaadritest alates. Peab möönma, et David Essexi kirjutatud muusikaline skoor on tundivalt parem tema sooritusest näitlejana - oli ju selle filmi tarvis kirjutatud pala Silver Dream Machine koguni Briti edetabelite eesotsas. Tegemist ei ole küll mingi erilise saavutusega ei süva- ega ka rokkmuusika vallast ent sellegipoolest annab see toreduselt silmad ette kõigile viimase kümne aasta jooksul Eurovisiooni lõppvooru jõudnud võistlustöödele. Igal juhul on tegu kaasahaarava ja motofilmile sobivat tempot loova saundträkiga, mida võiks isegi maanteel liigeldel makist kuulata.

Läheme aga nüüd tänase filmi filmilise osa juurde. Juba mainitud David Essex kehastab noort (khm-khm) ja tulipäist motohullu, kes oma kesiste sponsorite ja veidra neegrist käsilase-mehaanikuga ei ole kuigi kaugele jõudnud. Muidugi, kui mitte lugeda saavutuseks roostes Bedford Blitziga kulgeva kahemehelise hobitiimi pääsu GP starti.

Essexi Nick Freemani nemesiseks on keegi tähtis jänki (Beau Bridges), keda näeme kord vaimukusest sädelemas, kord upsakusest upakil. Tegemist on vist samuti andeka motoristi ja sportlasega ning üsna väheusutaval kombel esineb antud kodanik omamoodi Värniku-laadse lõuapooliku, mitte tõsise töömehena. Filmi süžee keerleb Freemani ja jänki vastaseisu ümber, mis väljendub küll ringrajal, küll joomingutel. Freemani vend hukkub mootorrattaga kihutades ning tema naistuttav pakub Nickile kadunukese garaaž tsiklitest tühjaks müüa. Terve rea Triumphide, Suzukide ja MV Agustade vahelt leiab mees mingi veidra riista - venna poolt fiibertorudest ja muudest kosmosematerjalidest kokku nokitsetud tsikli prototüübi, mille ta neeger ristib Hõbeunelmaks. Lähenemas on Silverstone'i GP-etapp ning mehed teevad kõik, et antud pilliga starti pääsega. Kui see õnnestub, teevad konkurendid sohki, mis põhjustab Hõbeunelma mehhanismide ülekuumenemise ning etapivõitja postuumse väljakuulutamise.

Filmi kestuseks on eri andmetel 101 kuni 104 minutit, mis ilmselgelt liiga pikk aeg. Sest paraku nii pikka albumit tol ajal isegi Mike Oldfield ei kirjutanud - lihtsalt vinüülplaadile ei mahtunud tarvilikus koguses heli. Duubelalbumi pikkus oleks jäänud 90-95 minuti kanti. Igatahes muusikast ja mootorimürast katsumata jäänud hetked tunduvad kurnavalt pikad ja igavad ning kesised osatäitjad võimendavad neid tundeid veelgi.

Seda tülpimust ei suuda leevendada isegi fastshowlikult korduvad trikid õlitünni ja raadioga. Kaadrid on ilmselt huumori eesmärgil filmi koosseisu lülitatud ning nende kõrvalmaik peab meenutama, et peategelane on cool mees, mitte selline sinistes tunkedes jopski, nagu need teised.

Kui vaataja ei ole poisiklutt, kelle mõtted keerlevad kinost väljudes selle ümber, et kui neeger poleks Freemanile vale plakatit näidanud, siis oleks äge ratas veel terve, siis ei oska midagi paremat soovitada kui et hankigu ta parem mõni Essexi heliteos. Sest eriti seda filmi jälgides näeme ja kuuleme, et antud kodanik on muusikuna peajagu üle oma näitleja-minast.

Teemad: drama, sports, WE