Kagemusha - Akira Kurosawa
Esialgu mõtlesin kirjutada mõnest hoopiski aktuaalsemast ja vähem tuntud filmist. Paraku tegi oma töö laupäeva õhtuks mingisse einelauda kogunenud seltskond, kes metsikute hõisete saatel püüdis väljendada oma austust filmikunsti vastu. (Tegelikult on huvitav, et peetakse heaks tooniks kord aastas seda rõhutada eriti kurnaval ja silmatorkaval moel.) Lisaks sellele, et antud asutuse "seinad tilkusid raskelt" pidi "kuhvti ka maha lükkama", mistõttu oli praktilisuse huvides mõistlik soetada puhvetist suur klaasist lill ning selles sisalduv ühe joonega pea sisse asetada, missuguse tegevuse tulemusena saabus pühapäev sellisena, et parimagi tahtmise juures ei suutnud äsjane moodne kolmevõistleja oma kaltsutaolisi liikmeid magamistoaaknanigi lohistada, rääkimata siis veel mingist enam mõtestatud tegevusest. Kuna ka esmaspäeval ehk siis täna ei ole mõttetöö veel kõige suuremas hoos, siis pidasingi paremaks kirjutada "peast" ehk siis mingis ebamäärases (kuid mitte väga kauges) minevikus vaadatud filmi kohta...
Hans Christian Andersen, tuntud muinasjutuvestja, kellest ilmselt kõik lapsed on kuulnud, kirjutas loo pealkirjaga "Vari". See jutustab ühest tagasihoidlikust kirjanikust, kes armus naabermajas elavasse neidu. Tohtimata aga oma imeteldut isiklikult külastada, saatis ta oma varju igal õhtul naabri tuppa. Kuid ühel õhtul vari ei naasnud. Palju aastaid hiljem kohtas meie nüüdseks päris hädine sõber tähtsat isandat, kes võttis ta enese teenistusse. Varjuna. Sest tähtsal isandal enesel polnud seda, kuna ta oli toosama ilma peale kolama läinud vari. Nii juhtus, et varjust sai isand ja isandast vari. Aga see juhtus ammu-ammu, romantismiajastul, mil kirjutati kunstmuinasjutte.
Umbes samal ajal kirjutas Gogol loo ninast, kes major Kovaljov´i näost lasi lipet vaid selleks, et hiljem oma endise peremehega taas kohtuda. Olles selleks ajaks tõusnud oma isandast kõrgemale positsioonile, keeldub nina oma endises ametis jätkamast ning teda tuleb selleks sundida, kasutades isegi politsei abi. (Muuseas, selle jutu ainetel on meisterdet koguni ekraanile sobiv lugu Le Nez.)
Mine sa tea, kumb kumma pealt sellesinase motiivi maha viksis, või kas see üldse ongi oluline. Igatahes meenusid mulle need mõlemad lood, kui paljude aastate järel Kagemushat vaatasin. Ei ole üldse tähtis, kas Kurosawa koos oma abilistega luges Anderseni või Gogolit aga igatahes on sarnasus kole suur. Ka tänases filmis kasvab vari oma isandast mõnes mõttes suuremaks. Seda siiski vaid piiratud ulatuses, kuid siiski täiesti tajutavalt, eriti mis puudutab tolle isanda kodust elu. Kui ma omal ajal kinos seda nägin, siis muidugi mõista ei teadnud ma midagi varjust ega ninast. Noh, hüva, viimasest olin kuulnud vast tubli kirjamehe Gianni Rodari vahendusel hoopiski, kes Gogolile* viidates jutustas lastele ühe kaasaegse nina-loo, kuid kuna nondel ammustel aegadel puudus kinokülastajal igasugune ülevaades Jaapanist ja seal ammustel aegadel toimunust, siis otse loomulikult ei olnud mingit kahtlustki,et tegemist puhta kulla ja tõestisündinud looga pole.
Kurosawa armastab oma värvilistes linateostes (lisaks käesolevale näiteks Ran) näidata mägesid ja tugeva tuule käes laperdavat mustrilist tekstiili. Siingi näeme mäeharjal või tokkide külge kinnitatud linikute vahel peetavat sõjanõukogu. Huvitav, miks japsid alati pika ja raske tee mäeharjale ette võtsid, kui tahtsid nõu pidada? Ehk oli selle põhjuseks uskumus, mille kohaselt tuulel on puhastav, udu (ja ebaselgust) hajutav toime ning vihm ja teised loodusjõud kujutavad enesest midagi eriti võimsat, mille trotsimine tõelise sõjamehe kutsumus peab olema ning säärase purgatooriumi läbinud kangelane ka all, lahingus mehe eest väljas on. Või katsusid vaprad sõdalased hoopiski ammutada väge, mida kätkeb eneses kamikaze, jumalik tuul, mis pühkis ära need, kes esimestena Jaapanit üritasid vallutada - Kubilai mongolid - ja mis inkarneenununa püüdis ära pühkida kuussada aastat hiljem ilmunud ameeriklased.
Needsinased lahingud tegid mulle ennevanasti koledal kombel nalja. Seisnevad nad ju peamiselt selles, et alul sibavad punases kostüümis tegelased vasakult paremale ning hiljem paremalt vasakule, kannul mõnesse muusse värvi rüütatud samasugused tegelased.
Kui ma olin noorem, õigemini verinoor, siis ma päris täpselt ei adunud seda, mis filmis toimus. Olid samuraid, oli mingisugune tokugawa, oli veel üht-teist. Umbes samal ajal jooksis Soome teeveest Clavell´i Shogun... Kõik need keerlevad ühe ja sama ajaloolise sündmuse ümber, milleks on Tokugawa šogunaadi tekkimine. Ilma ajaloolist tausta tundmata oli kõikide nende tokugawade, toranagade ja nobunagade seas üpris raske orienteeruda ning filmielamus piirdus peamiselt vaid toredate värvide vaatamisega ning üle välja silkavate sõjameeste jälgimisega.
Kurosawa aga paigutas palju erinevaid motiive Sengoku perioodi, mis Jaapani jaoks oli nii oluline. Nii räägivad näiteks Ran kui ka Kagemusha klannidevahelistest sõdadest ning klannisisestest intriigidest, mille pidi võitma tugevaim. Aga selle tulemuseks oli Jaapani eraldumine ülejäänud maailmast ligi kolmesajaks aastaks.*Kas pole huvitav, kui ülemäära populaarne Gogol on kõikvõimalike itaallaste seas?
Postitage kommentaar