Ирония судьбы, или С лёгким паром! - Eldar Rjazanov
Ennevanasti näidati seda igal vana-aasta õhtul või uusaastaööl või järgneval hommikul. Kui asi puudutab venekeelseid telekanaleid, ei ole midagi muutunud ka tänapäeval. Kui siis ehk selle tillukese erinevusega, et Eesti turule suunatud sellised võtavad antud loo oma eeskavva juba esimesel jõulupühal, mis on umbes nädal enne, kui "üleliidulised" tähtpäevalainele jõuavad. Saatuse irooniana on endised edumeelsed vennasvabariigid taas kord esirinnas, sedapuhku siis televisiooni saatekavade osas.
"Saatuse iroonia ehk hüva leili" on endiselt paeluv lüüriline komöödia, nagu seda stiili omal ajal nimetati. Seda hoolimata sellestki, et nähtud on teda juba mitmeid kordi ja midagi uut justkui ei ole võimalik sealt leida. Tegelikult peaks ta langema samasse kategooriasse üleilmselt tuntud pisarakiskujatega. Erinevalt viimastest aga on käesolevat alati tore vaadata. Siin on mingit kergelt rohmakat ja lihtsakoelist lõbusust, mis enamasti nendes teistes puudub, siin on inimlikkust ja kõike seda, mis elust elu teeb. No muidugi on see pakitud tüüpilisse vene nõukogude tõsielu peegeldavasst paberisse - hiiglaslikud õismäed, ühesuguse planeeringuga korterid, ühesugune mööbel nendes korterites ja nii edasi. Muidugi ka vene tüüpi saun ja vene hinge ülevoolavad tunded nii topsiga kui topsita. Aga siin on ka korralike inimeste loomupärast tagasihoidlikkust ja moraalinormide järgimist.
Viimastel aastatel olen peaaegu et alateadlikult seda filmi ootama hakanud siis, kui libedatel uulitsatel hakkavad ringi liikuma mutikesed pisikeste kuuskedega näpus ja kioskitesse ilmuvad müügile kassikuldsed plastmasskerad ja meetriga mõõdetavad sätendavad vanikud. Ehk siis kõik see, mida võiks tinglikult näärimeeleolu tekitajaks (erinevalt novembris kaubanduskeskustesse ilmuvatest jõulumeeleolutekitajatest). Ja alati, kui rahvas istub teataval pidupäeval sohvale suure hapukapsakoguse mõjul tekkivat reaktiivjõudu katsetama ning kui ainukeseks jõukohaseks liigutuseks on näppude liigutamine teleripuldi kohal. Siis ilmuvad tuppa Ženja ja Nadja, Ženja sõbrad ja ema, Ippolit ning teised, vähemad tegelased. Seljuures pole selles midagi kummalist, võiks öelda, et see on teatud isikute ringis samalaadne traditsioon, nagu verivorstid või kuuseoksad.
Kuigi tavaline, on ta alati meeldiv, olles olnud suurepäraseks kaaslaseks lugematutel aastavahetustel. Kui saunas pidutsenud pioneerimalev on lagunenud salkadeks ja rühmadeks, igaüks oma pudeliga mingis Konstruktorite tänava korteris helendava ekraani ümber... Üsna tavaline on ka see, et praktiliselt kunagi ei ole ma näinud seda filmi päris algusest, sest missugune "selge mõistusega" pioneer uusaastaööl siis telekava vaatab!
Postitage kommentaar