Millal veel, kui massiivse kestusega pühade ajal on mõnus ühe hooga ära vaadata minisarju. Tegelikult üks see 3xDVD9 Berliinist ostetud ja siis õele kingitud, sest tema ja ta pere on saksa keeles väga osavad ning suudavad hakkama saada ka pealeloetud tekstiga. Mis meisse, matsidesse puutub, siis vajame sedasama materjali pressi all laiaks litsutuna ja custom subidega rikkalikult kaunistatult, sest dublaažist õudsem on veel vaid pealelugemine. Välja arvatud juhul, kui mõni spagetikrimka või -western on kõrgekvaliteedilisel kettal üllitatud ookeanitaguses keeles ja pärast režissööri kodumaa rahvale jälle arusaadavaks tõlgitud - juhtub ka seda, et antud tööd teevad veel needsamad isikud, keda ekraanilgi näha. Aga seda pealelugemistki mõnes enam või vähem arusaadavas keeles ei ole kuuldavasti olemas ja seetõttu tuleb rahulduda sellega, mida pakub mõni halvasti kinnimakstud tõlkija.
Aga nüüd siis Oysseuse lugu. Seda keerulist teost on nii mõnelgi korral ekraniseeritud ja mõnda olen ka näinud, kuid ükski neist ei ole võrreldav selle suurejoonelise filmiga, mis valmis teleseriaalina ja mida paarkümmend aastat tagasi ka Soome televisioon muu hulgas samanimelise lahe põhjarannikule levitas. Filmimeeskonna eestvedajaks oli siin aga ei keegi muu, kui hiljem eriti kahtlase kuulsuse omandanud Dino de Laurentiis.
Enne diivanile istumist otsustasin veidike mälu värskendada ja uurisin selle ühe esimese Lääne kirjandusteose kokkuvõtet. Sest täisteksti polnud kusagilt võtta ja arusaadavalt oleks selle läbitöötamine võtnud palju rohkem aega, kui lähemal poolaastakul seda leiduda võiks. Ja see värskendus kulus marjaks ära, sest tohutu hulk teksti kaadri tagant nii jutustaja kui mitmete ekraanile mittelastavate tegelaste suust ühes subtiitrite mitte just suurepärase kvaliteediga mõjuks negatiivselt, kui puuduks ülevaade või eelteadmine ekraanil ette kantavast.
 |  |
Minu jaoks jääb Odysseus alatiseks Bekim Femhiu nägu kandma
Käesolev film järgib Odüsseiat täpselt, kohati isegi sõna-sõnalt, mistõttu tuleb tihti appi võtta hääl kaadri taga, kes seletab, mida üks või teine paigal seisev (või ka liikuv) kaader tähendab. Nii nagu eeposes, kohtume siingi esmalt Penelope, Telemachose ja kosilastega; samuti ei puudu Pallas Athena, kelle sekkumist esindab seesinane hääl. Seejärel siirdutakse Scheria rannale, kuhu lained Kalypso juurest lahkunud Odysseuse kandnud ja kus ilus Nausikaa ta taas inimeste sekka viib.
Vahepeal põikame aga Nestori soovitusel koos Telemachosega Spartasse peatselt sureva kuninga Menelaose juurde, et tagasi pöörduda faiaakide kuningakotta, kus Odysseus alustab oma jutustust hobusest, lotofaagidest ja kükloopidest.
Kõrvalepõikena tuleb märkida, et kuigi eriteadlased ei ole selles osas eriti valjuhäälselt sõna võtnud, meenus mulle Alkinoosi palees viibides hoopiski üks teine lugu, mis viis mõtted kõikvõimalike von Dänikenide ja Ickede maailma. Loomulikult kohtame siin igasuguseid ulmest ja ebateadustest tuntud nimesid, nagu Hyperion, Boreas ja Hyperborea, kuid neid esimesi uurides kipume unustama nende teiste päritolu ja sisu. Faiaakidest aga teame, et nad olid kõvad meresõitjad ning sedagi, et Poseidon sulges nende sadama kaljuga karistuseks Odysseuse aitamise eest. Vahemere piirkonnas on aga teada mitugi maavärinas või muul põhjusel kannatanud ja koguni hävinud tsivilisatsiooni, tuntumaiks vahest Minose kultuur (või selle osad) ja Atlantise lugu. Kes teab, ehk olidki Schieria ja Atlantis seesama koht... Igatahes tundub, et käesoleva filmi tegijate mõtted on liikunud samadel radadel. Või siis hilisemate filmide tegijate omad, sest Alkinoosi troonisaal meenutab kangesti mingeid paiku seitsmest uppunud linnast.
Warlords of Atlantis
L'Odissea puhul on tegemist väga mahuka teosega, seda nii kirjas kui ka pildis, sestap jätan jutu siinkohal pooleli ja tutvustan konkreetset kuuetunnilist linateost episoodide kaupa järgmises osas, püüdes seda ka rikkalikult värviliste klišeedega ilustada.
Postitage kommentaar