Rännanud kord üks teekäija Edo poole. Aeg olnud hiline ja päev vajus õhtusse. Õige pea olnud juba pime, vaid kuu vilksatanud aeg-ajalt pilvede vahelt. Mees pannud sammu juurde, et kiiremini jõuda külla, kuhu ta oli kavatsenud öömajale jääda. Tee viis läbi kõleda oru Kunizaka mäe jalamil, kus rändaja silmanud seal tee kõrval seismas ühte inimkogu. Mees läinud lähemale ja näinud kahvatus kuuvalguses, et tegemist olnud noore naisega, kes seal kõledas üksinduses nutnud ja kaevelnud. Mehes tärganud kaastunne ning hilisest tunnist hoolimata lähenenud ta naisele. Too seisnud mehe poole seljaga nii, et nägu varju jäänud. Tema kõrval oli nõrka hubisevat valgust andev paberlatern. Kui rändur lähemale jõudis ja suu avas, et juttu teha, tõstnus naine laterna ja pöördunud ümber ümber. Mees näinud õudusega, et naisel polnud nägu. Selle asemel olnud sile pind, kus ei olnud ühtegi märki silmadest, ninast ega suust. Hirmusegasena pöördus teekäija ümer ning põgenes ummisjalu sinnapoole, kus arvas trahteri olevat...
Umbes sääraselt võiks osaliselt kokku võtta ühe peatüki Lafcadio Hearn´i raamatust Kaidan: Lood ja uurimused kummalistest asjadest. Seesinane peatükk oli siis pühendatud yokai tondile noppera-bō. Tänases filmis aga ei piirdu me vaid ühe või kahe säärasega. Vaatajal tuleb rinda pista sadade, kui mitte tuhandete Jaapani mütoloogiast pärit vaimudega. Lisaks noppera-bō´le kohtub vaataja rokurokubi´ga, tutvub jõeprintsess Kawahime ja tema kilpkonnanäolise venna, kappa Kawataro´ga.
Väike Tadashi valitakse külapeol draakoniratsuriks ning seeläbi saab talle osaks võime astuda kontakti yokai maailmaga, kus kuri Yasunori Kato (vt. ka Teito monogatari) ja tema armuke Agi on vangistanud suure hulga yokai´sid ning rajavad neist ja äravisatud asjadest pahelist mecha´de armeed. Ta seltsib paari veidra, kuid sõbraliku vaimuga ning asub rännakule selleks, et päästa sajanunnumeetrine Sunekosuri ning nurjata Kato kurikaval plaan hävitada inimkond, kasutades selleks yokai´sid ja vanu, äravisatud asju - sandaalidest ja mikrolainearhudest kuni mootorrataste ja ekskavaatoriteni. Viimastes sisalduv põlgus neid hüljanud inimeste vastu ühes yokai hingega muudab nad kohutavateks mehaanilisteks peletisteks ning võimaldab Katol lennata hiiglasliku prügist gamera seljas otse Tokiosse, sinna, kus inimesed üksteise vastu kõige ükskõiksemad ning kus kõige rohkem negatiivseid tundeid üheskoos.
Kahetunnisesse filmi on kokku kuhjatud küllaltki palju materjali ning kõikide nende vaimude jälgimine muutub sealset kultuuri vähetundvale isikule küllaltki tüütuks (umbes samal viisil, nagu võiks Kivirähu "Rehepapp" on tõenäoliselt praktiliselt arusaamatu sellele, kes ei tunne Eesti rahvapärimusi). Aga toredad on need tondid sellegipoolest, igaühel mingi oma kiiks küljes. Seal on vihmavarjutont, seinatont, kannutont ja nii edasi - igal asjal oma hing ja sellel hingel omapära. Lisaks neile muidugi mõned ülemad vaimud, paha Kato ja tema kätetööna valminud hiiglaslikud plekkmehed, silmad põlemas peas, nagu noorel terminaatoril. Kui need kõik siis mürgeldama kukuvad, siis enam muidugi igav ei ole. Et seda kõike üksikasjalikult kirjeldada, tuleks selleks avada eraldi pildiblogi.
Sellel filmil on vahest einult üks viga - ta on liiga lühike. Selleks, et kõiki neid tonte ja nende tegemisi paremini avada ning teiste tegelaste olemust arusaadavaks teha, tuleks kulutada mõõtmatult rohkem aega, kui seda mahub ühte ülipikka lastefilmi. Näiteks telesari oleks parem vorm - kuid Miike pole telemees ja ka säärasel tasemel produktsioon võiks teles osutuda ekstsessiivseks. Samas on siin palju õpetlikku, seda nii kultuuriloolisest vaatenurgast, kui ka üldisemat, mida võiks paremini tähele panna iga eeskujulik tarbimisühiskonna liige.
Pildid pärit siit:
http://www.scifijapan.com/articles/2006/10/18/the-great-yokai-war/
Postitage kommentaar