Mõned päevad tagasi näitas üks telekanal dokumentaalfilmi, milles Prantsuse bioloogid tutvustasid televaatajale jõhvussi (Spinochordodes tellinii), kes areneb rohutirtsu sees ning eritab peremehe organismi mingisuguseid aineid. Need sunnivad peremeesorganismi käituma viisil, mis on antud liigile loomuvastane. Nii on rohutirtsude puhul on iseloomulikuks siirdumine vette ning seal uppumine samal ajal, kui parasiit kehast väljub. National Geographic tõmbab siin paralleele mõne tuntud teaduslik-fantastilise teosega, kuid nüüd kodust filmiseanssi nautinuna võin kindlalt väita, et Alieni asemel tuleb vaadata verist vaatemängu Baby Blood saamaks aimu parasiidi elukommetest. Vähetuntud Prantsuse filmimees Alain Robak on siin maha saanud tõenäoliselt oma tuntuima režiiga, stsenaariumiga ning ühtlasi ka näitlejadebüüdiga. Pean kohe ette vabandama, et allpool terve rodu mittemidagiütlevaid pilte on. Lihtsalt ei näinud muud lahendust, kui verisest seeriast pikkida mõned (suurel määral juhuslikud) kaadrid ning jätta edasine kinohuvilise kujutlusvõime meelevalda.
Meresügavustest kerkib iidne olend, kes oma arenguks vajab sündimist inimesest. Intelligentne loomake ihaleb tundma õppida inimloomust, et kuue miljardi aasta pärast taas kord ookeanist maismaale siirduda ning asendada inimrass iseendaga.
Inimesest sündimine saab muidugi aset leida ainult mõne naisterahva osaluselt, seetõttu vaadeldakse filmis üsnagi tähelepanelikult ühe noore daami elukäiku lapse(khm-khm)kandmise ajajärgul. On ilmselge, et üks kosmosepeletis, isegi kui ta areneb inimese kehas, ei saa hakkama toidupooliseta. Sellest on tingitud ka tulevase ema verejanu. Oma sündimata lapse(khm-khm) heaolu nimel roimab noor naine järjepanu mehi, kes tunduvad kasvavale lapsele meeldivat ja tapab neid naisi, kes teda heatahtlikul moel abistada püüavad.
Seda teades või vähemalt aimates asub huviline filmi jälgima. Esimesed paarkümmend minutit tunduvad painavalt pikad, olles täis puist näitlemist ning olematut süžeed. Jõhkrad tsirkusemehed klobivad üksteist ja oma naisi, kes omakorda üritavad nende silma alt pääseda. Aga siis ühel hetkel saab vaev tasutud ning koos esimese verega ilmub ekraanile sootuks teine linateos. B-kategooria filmike asendub üsnagi kaasahaarava looga, millesse lisavad omamoodi sürrealistlikke osiseid ema ja loote jutuajamised inimloomusest, meestest ja naistest, minevikust ja tulevikust, ohtudest ja väljakutsetest. Need vestlused on pikituna üha jõhkramate verevalamistega ning saabub hetk, kus tahaks näha üha enam verd, filigraansemalt teostatud laipu ja tagatipuks hakkab veel painama soov näha seda last, kes kõike seda põhjustab. Kohati meenus Ira Levini Rosemary's Baby, milles tulevane ema esialgu vihkab ja kardab oma tulevast last, peletist, kuid ometi õpib teda armastama...
Erinevalt lombitagustest või Itaalias seitsmekümnendatel valminud gore flickidest ei näe me siin vahtkummist südameid ega punastest aiavoolikutest valmistatud sisikonda. Kogu veri ja ajud on meisterdatud kõrgel kunstilisel ja tehnilisel tasemel ning ka tegelased ei mõju ajapikku enam kunstlikena, asjaarmastajalikult.
Ah et miks ma seda üldse vaatama hakkasin? IMDB filmilehtede allservas on viited teistele, sarnastele, filmidele. Ühel ilusal päeval siis klikkisin juhuslikult ühele (no nimi oli intrigeeriv, kuid siiski piisavalt tavaline). Üksikasjadesse süvenedes ilmnes, et tegemist on tõenäoliselt kõige gorema teosega, mis Maarjamaa kinodes väljaspool mõnd erivajadustega publikule suunatud programmi linastatud. Näidati ju seda kunagi 90-date alguses (1991. aasta kevadel, kui täpne olla) kinos Sõprus. Seal me siis ühe koolikaaslasega ajaviiteks vaatamas käisime ning pidime järgmisel päeval kuulama õpsi heietusi sellest, kuidas tema olla koos abikaasaga õudusfilmi läinud vaatama ning näinud hoopis jälkusfilmi. Selles eest, et seesugust pilti näidati regulaarsetel seanssidel varajasel pärastlõunal Tallinna paraadkinos, peame vist süüdistama Ahto Vesmes t, kes oli kas pensionil või purjus. Aitäh, suurepärane materjal kõigile gorefännidele.
Postitage kommentaar