Käesolevaga kustutan ühe vana võlgnevuse; nimelt lubasin kunagi võtta paaril korral käsitlusele Bava ja vene klassikud. Mõlemat on juba nähtud, nüüd siis mõlemat veel ühe korra. Bava alustas režissöörikarjääri juba küpse mehena ning tema debüüt paigutus hirmunimekirja Nosferatu ja Pet Cemetary vahele.
La maschera del demonio valmis siis nüüdseks juba ammu manalateele läinud ent oma eluajal mitmeidki teetähiseid püsti upitanud Mario Bava käe all. Ise on ta selle kohta öelnud, et sai selle filmi jaoks idee siis, kui ta luges lastele õhtujutuks Gogoli "Viid" ning nähes, kui hirmunud need olid, otsustas ta selle järgi filmi vändata. Kirjade järgi kirjutas stsenaariumi hoopistükkis Ennio De Concini, kes muu hulgas on teinud koostööd näiteks Tinto Brassiga (Salon Kitty), kuid Bava igakülgse järelevaatamise all. Filmi peeti oma aja kohta erakordselt jubedaks ja goreks, mis oli ka põhjuseks, et temast enne Ameerika kinolevisse jõudmist terve ports kaadreid välja lõigati ning skoor asendati sõbralikumaga. Edust veel nii palju, et produktsiooni kogukulud olid 60-70 tuhat dollarit, õigused USAs levitamiseks osteti 100 tuhande eest ning ookeanitagune kassa ületas miljoni piiri. Sissetulekute kohta Vanas Maailmas ei ole õnnestunud andmeid hankida.
Bava näpunäidete järgi on Gogoli teksti nii piisavalt muudetud, et ilma ülalmainitud otsest allikast pärit teabeta oleks üsna raske seda mingi konkreetse teosega siduda. Peamisteks vihjeteks siin on tegevuspaik kusagil Moldaavia ja Moskva vahepeal (kus teatavasti laiuvad nii Vasak- kui ka Paremkalda-Ukraina), reis linna nimega Mirgorod ning nõid. Tõele au andes tuleb tunnistada, et hoolimata ilmselt esimesest ainetel tehtud linateosega on mõningaid sarnaseid jooni mõningates detailides (kui võrrelda seda nõukogude Viiga); näiteks see, kuidas näeb välja ja liigub tont, keda nõid kutsub enesele appi.
Vii Itaalia moodi või Sauron?Üldjoontes, nii stsenaariumi kui visuaali osas on sobivaks iseloomustuseks gothic horror, kulissid on valmistatud ja üles seatud antud žanri kõigi reeglite kohaselt - siin näeme ämblikuvõrkudesse mähitud keldreid, romantilisi ent siiski kõledaid varemaid ning massiivseid feodaalajastu hämarustest pärit, kuid romantismiajastule sobivalt kaunistatud losse ja trahtereid. Peamiseks erinevuseks tollal juba populaarseks saanud hammer horroriga ja ennesõjaaegse universal horroriga on täiuslikkusele üsna lähedal seisev kaamera- ja lõiketöö. Üheks eriti õnnestunud sääraseks episoodiks võib ehk pidada 360-kraadilist vaadet hauakambrist, kuhu kangelased sisenevad. Teiseks kinematograafiliseks saavutuseks võib pidada tõllarakendi tõetruud kihutamist Cinecitta stuudios, kus olla olnud nii vähe ruumi, et hobused saanud teha vaid kaheksa sammu. Seda tehnikat on Bava parodeerinud oma järgmises teoses Tre voltri della paura.
Tee ise seda sihuke asi toas!Film algab stseeniga, milles inkvisiitor mõistab hukka oma õe, keda kahtlustati nõidumises ning tema käsilase, kohaliku aadliku. Suure haamri abil paigutatakse neile efektselt (maskid ja pritsiva vere disainis Bava isa, tollal ligi 70-aastane taat) ette kuradi mask ning asetatakse seejärel tuleriidale. Kurjade jõudude tahtel puhkeb aga äikesetorm ning kustutab lõkke. Hirmunud rahvas matab mõlemad ning põgeneb kodudesse. Kakssada aastat hiljem reisivad kaks härrat selle piirkonna kaudu Mirgorodi arstide kongressile ning satuvad seiklustesse, kust ei puudu ükski gooti horrori kohustuslik element: haua tagant kättemaksuplaane vaagiv surnud nõid, tema kohmakas käsilane, printsess, kangelaslik noorsand, lambakarjana siia-sinna jooksvad külaelanikud, preester ning terve rida vampiire. Samuti on kohal tarvilikud mulaažid nagu kirstud, sajandeid vanad maalid, millelt vaatajat põrnitsevad mornid rüütlid ja saatanlikud kaunitarid ning toikad ja ristid mille abil vampiiri ihu vastavalt siis mulgustada või praadida. Tähelepanuväärne on siin asjaolu, et vampiir hukatakse toika silma torkamise teel - ilmselt on niiviisi gorem.
Rinnale kinnitet lohemadu teatavasti Draculale ei vihja, ainult hiinlasteleBava käe all valminud linateos on oma lamedast stroyline'ist (analoogilise süžeega, isegi sarnaste kaadrite järjestusega nüridus, sedapuhku ka ilma erilise kunstilise väärtuseta on tuntud eurotrash El espanto surge de la tumba (ehk kunagi kajastan-kes soovib, võib seda ise teha ja edaspidi viitan) - see on nii nüri, et lausa üks mu lemmikuid:) ja klišeedest kubisevas tegevustikust hoolimata piisavalt mõjuv, et teda mitte esimese ega ka teise korra järel nurka visata. Esmakordselt on ju siin võimalus näha, kuidas oma nime all esinev Bava kasutab varje (värve must-valge s filmis ju olla ei saa) ja oskuslikku kaameratööd nii, et kinohuviline on vaatab seda plaati veel ühe korra, sedapuhku koos autori kommentaaridega, mis nii mõnegi detaili paljastavad ning ilma milleta tõenäoliselt kaoks suur hulk suurepärasust kuhugi, kus seda näha ei ole. Horrori kool.
Olin juba loo ülesse kirjutanud ja kenasti plogisse puistanud, kui siis ühel hetkel - kaadrite valiku jooksul - juhtus miski, mis tõstab isand Bava (veel korra) teiste suurepäraste visuaalimeistrite sekka :
Legend dinosaurusest? ([siinkohal peaks olema viide trashi blogile, ent google ei suuda) asju korralikult indeksida])
Postitage kommentaar