Jupiter

Growth - Gabriel Cowan 2009

Üliinimesi on alati tahetud aretada. Ühed kasutavad selleks maagilisi tablette, teised süstivad reide terastraati. Harilikult järgne ühelegi säärasele protseduurile midagi muud, kui üks suuremat sorti jama. Tänased üliinimesed pärinevad ühelt väikselt saarelt, kus paar doktorit oma hoolealustele teatavaid molluskeid süstivad.  Nood siis kasvavad peremeesorganismis ning panevad ta tegema loomuvastasid asju, nagu näiteks olema liiga tugev või liiga kiire või liiga cool. Ses mõttes meenutas film ühte teist verist lugu, Baby Blood.

Õnneks on see ka ainus ühenduslüli tänase suhteliselt nüri limukajahi ning peaaegu et suurepärase linateose vahel. Lühidalt lahti seletatuna on lugu selles, et kuhugi maailma otsa saabuvad linnast mingid dändid, kes on sealkandis ühe maja pärinud ning plaanivad seda rahaks teha. Nende plaanidesse sekkuvad muidugi local people, kes ajavad oma local asju. Ehk siis teisisõnu, kohalikud on reserveeritud ning neil on mingi ühine hirmus saladus jagada, millesse nad võõraid  heameelega ei pühendaks.

Selleks saladuseks on siis need limukad, kes laboritest valla pääsenud ning kelle olemasolu kohalikud tegelinskid püüavad (a) lõpetada ning (b) muu maailma eest varjata. Edasi läheb kõik klassikalist raha pidi: mõned pahaaimamatud langevad ohvrik, mõned tapetakse tagaajamise käigus ning mõni pääseb. Paaris kohas oli isegi mõnusat jälkust. Üldiselt aga tugev B. Tugev ses mõttes, et beendus oli tegelikult peaaegu et indie. Igast kaadrist kumas läbi tagashoidlik eelarve ja kesised näitlejatööd, kuid üldmulje oli siiski kompaktne ja väljapeetud.

Lõpetuseks tahaks aga öelda mõne sõna režissöörist. Mister Cowan peab nimelt asutust nimega NAA ehk New Artists Alliance, mis tegeleb noorte ja teenetute filmiloojate ideede elluviimisega. Ise on ta muidugi samasugune ning käesolev lugu on ta isiklikus kontos alles teine. Esimene, Breathing Room, tuleb ehk kunagi äragi vaadata.

Teemad: horror, sci-fi, US

Quantum Apocalypse - Justin Jones 2010

Teatavasti käivad kõikvõimalikud maailmalõpud ikka käsikäes. Vaevalt oli kinodesse jõudnud maiade ennustustel põhinev apokalüpsis, kui kergema kaliibri kinomeestel valmis aasta varem kätte jõudvat katastroofi käsitlev linalugu. Mingis (visuaali põhjal lihtsalt ei saa öelda, et Houstoni omas) NASA (khm-khm, tegelikult USSA) komandokesuses avastatakse, et maailmale läheneb mikroskoopiline must auk, just täpselt nii suur, et alla neelata maakera ja veel natuke.

Traditsiooniliselt jälgitakse paralleelselt pahaaimamatute elanike tegemisi, kes kogevad seletamatut ning satuvad paanikasse. Vahepeal ilmuvad kosmoloogide käsutusse tuumafüüsikud-rokkstaarid, kes annavad nõu kõik presidendile ära rääkida. Sellise tagasihoidliku filmikese puhul on president loomulikult külavanema moega ning peatub blindaaži nr. 1 asemel teeäärses motellis.

Maiteagi, mida peaks siis ütlema. Kui teataks kohe, et jube halb film, siis oleks ju kõik korras ja ei peakski midagi enam tegema. Aga tahaks hoopis tõestada, et pole sugugi halvem, kui sada korda suurema eelarvega kolleeg. Tegelikult sarnast kräppi ennegi nähtud (kahjuks) ning ilmselt näeb homme ka. Sest trügib teine ju aknast-uksest sisse.

Õnneks on tegemist nii halva filmiga, et ta on peaaegu lõbus. Muidugi maailmakräpi meistrieoste hulka ta ei kuulu, kuigi puudu jääb ainult õige väheke. Samuti ei saa öelda, et mõningate kärbete või ümbertegemiste korral võiks sellest välja imeda täitsa toreda indie loo. Eelpool sai aga lubatud, et näitame, kuidas ta hulka suurema vennast halvem ei ole, aga see on tegelikult üsna raske. Kui välja jätta Rain Man. Sest erinevalt baasteosest on siin üks äraütlemata postiivne ja meeldejääv karakter. Kuid see on ka ainuke resultatiivne mängija.

Teemad: sci-fi, US

Ágora - Alejandro Amenábar 2009

Rooma riigi viimasest perioodist ja noore religiooni lapsekingadest ei ole meil just ülearu palju kõneldud. Reeglina oleme kuulnud Constantinusest, Lääne-Rooma ja Ida-Rooma riigist. Natuke vähem on räägitud Aleksandria raamatukogu põletamisest, mille leekidest, kui nii võib öelda, tõusis pimeda keskaja koidik.

Aleksandria, vormilt mitmerahvuseline, sisult kosmopoliitne, oli Ptolemaioste käe all saanud tõeliseks Vahemere kloaagiks, milles sulandusid Egiptuse, Kreeka ja Ees-Aasia kultuurid mingisuguseks veidraks kompotiks. Vanade tuttavate kõrval tõusid siin uued jumalad, mis koondasid endisse tuhandeid aastaid kummardatud erinevate maa-, tule- ja õhuvalitsejate iseloomujooned. Roomlaste valitsemise ajal jätkus tolle suurlinna elu samas vaimus, kuid mitte enam niivõrd administratiivse, kuivõrd majandusliku keskusena. See viimane imes endasse erinevaid rahvaid ja inimrühmi kogu Vahemere basseinist. Kuigi nimeliselt valitsesid Rooma prefektid, tuli neil arvestada kõigi siin elunevate rahvakildude huvidega. Juudid, kaistid ja kristlased olid filmis kujutatud ajajärgul, V sajandi alguses vahest ühed tähtsamad, kelle arvamusi keskvõim pidi arvestama.

Tegelikult oli ristiusk juba ammu Rooma riigiusund, kuid tolles poolidamaises, uues Babülonis, ei läinud kõik sugugi nii libedalt. Hellenistlikus vaimus kogunesid turuplatseile filosoofid, jagades sammaskäikudes õpetussõnu noorematele. Raamatukogudes kuhjusid papüüruserullid ning katusenurkadel ilutsesid Serapise, Apollo ja Veenuse kujud.

Veelgi vähem, kui neist asjust, kõneldakse Hypatiast, naisfilosoofist, kes just sel ajal Aleksandrias elas ning kuigi tema õpetustest pole palju säilinud, on teada, et ta tegeles astronoomiaga ning püüdis tolle aja teaduslikke vestlusi solkida heliotsentrilise maailmapildi seletustega.

Toosama Hypatia, keda kehastab Rachel Weisz, ongi käesoleva linaloo peategelaseks. Tema silmade läbi vaadeldakse Aleksandria mitmetahulise elu-olu kujunemist monoteistlikuks linnakeseks. Koos temaga tunneb kinovaataja ängi, kui hullunud massid rüüstavad raamatukogu või suruvad korda säilitada püüdvale valitsejaile peale oma tahet.

Aleksandria oli suur linn ning iseenesestmõistetavalt ei saa kineastidelt nõuda tolle konglomeraadi üksikasjalikku ja loomutruud kujutamist. Seetõttu lepime sellega, et põhiline tegevus on piiritletud vaid paari kohaga. Nendeks on (enamasti) raamatukogu ning agoraa koos teda ümbritsevate tänavalõikudega. Uulitsatel sibavad inimesed ning üldplaanis üles võetud kaadrid joonistatud suurlinnas on võimsad, kuid mitte eriti kestvad. Pikemates plaanides oleks kindlasti välja tulnud kõik need tehnilised puudused, nagu neil puhkudel ikka.

Intriig algab vana paganliku preestri ja mingisuguse kristliku vennaskonna ninamehe sõnasõjast ning kasvab täiemõõduliseks lahinguks, mida Rooma sõdurid lahutama vaenupooli valvama asuvad. Edasine on ajalugu. Keiser Theodosiuse käsuga keelati kohalik egipto-hellenistlik kultus ning preestrid aeti templist välja. Neid asendasid Kristuse nimbusest pimestatud rahvahulgad, kes metsikult purustasid templi tagahoovis paikneva raamatukogu.

Meie kangelanna, koos oma õpilastega, püüdis päästa, mis päästa andis, kuid seda polnud palju. Edasi jälgitakse kristliku sekti mõju ja võimu järk-järgulist kasvamist ja kokkupõrkeid juutidega. Hypatia toimetab sel ajal aga kodustes oludes oma planeeritde, koonuste ja ellipsitega, kuni mõjukaimaks rahvarühmaks kujunenud kristlaste ülemad hakkavad nõudma tema põletamist, sest ta oli nõid. Teadaolevalt loobiti ta aga kividega surnuks, kuigi film soovitab vaatajal kunstiliste lubatähe alusel seda teistpidi vaadata.

Igal juhul on tegemist küllatki kõbusa filmiga, mis kujutab ajalugu (peaaegu) sellisena, nagu me raamatust lugeda võime. Vaid paaril korral riivas silma hollywoodlik agenda, kuid vähem terane vaataja laseb sel asjaolul kohemaid ununeda. Peaaegu väga tore vaatepilt. Ja no sex ning ainult kaks neegrit.

Teemad: drama, history, WE

Profetul, aurul si Ardelenii - Dan Pita

Endiste sotsialismimaade kino on isegi neis endis kaunis unustatud, kui välja arvata mõned üldised lemmikud, nagu me isegi omast käest teame. No ausalt, kas keegi oskab öelda mõne tsitaadi filmist "Õnnelind Flamingo" (peale selle, et "mina olen Tooma pruut") või teab, missugusest linateosest on pärit lause "Mina süütasin garaaži!". Kui paar sammu kodust eemale astuda, siis muutuvad need laused, nimed ja näod kaunis hägusteks. Kui veel tegemist ei ole just mõnesse nišši kuuluva esimese suurusjärgu nimega, siis on üldlevinud õigustatud arvamus, et sääl polegi midagi ja et Eestiski on üldse tehtud umbes kümmekond filmi. Aga mitte Eestist ei tahtnud ma praegu kõneleda, vaid külastada hoopiski omaaegse vennasvabariigi Moldaavia tänast sõsarvabariiki, kauget Rumeeniat.

Siinse blogi tähelepanelikule külastajale ei ole Titus Popovici nimi ilmselt täiesti tundmatu, kuid tõenäoliselt on jäänud ettekujutus temast, kui mehest, kes muudkui ainult ajaloolisi seiklusfilme kirjutab. Vale puha, nii kogenud stsenaristile on piiriks vaid taevas, mistõttu tema täna vaadeldav linateos on hoopiski vestern.

Lapsepõlves sai vesterneid kõvasti vaadatud (peaks võtma kavva vähemalt Rio Bravo ja Wild Bunchi ülevaatamise), kuid seesugust pole veel näinud. Pigem sarnaneb see linateos mõne Idast pärit länkkäri'ga või satiirilise lookesega stiilis Mees Kaputsiinide bulvarilt (Человек с бульвара капуцинов) või siis näiteks Ameeriklane Jack Vosmjorkin (Джек Восмеркин, американец). Ühesõnaga, kusagil Metsikus Läänes reisivad kaks rumeenlast oma õnneotsijast venda leidma. Üks neist kahest on tõsine dzigitt (kui rumeenlase kohta nii võib öelda), laulab mägilaule ja kannab meriinonahkset kasukat. Teine on väheke "intelligentsem" ja kannab portfellis ka saksa-inglise vestmikke hoolimata sellest, et ta saksa keelt eriti ei oska.

Nagu huumoriga vürtsitatud vesternitest teada, leidub Kullapalavikumaal kõiksugu kummalist rahvast nagu viktoriaanlikud vanapiigad, kes epistlit varmad lugema, kohtlased indiaanlased, ülbed kauboid, koloniaalkaupmehed ja surnumatjad. Käesolev lugu tutvustab lisaks eelloetletuile ka veel tavapäraseid saluunitüüpe (pianistid, tantsijannad), aga ka mormoone - mitte just kõige tavalisemaid külalisi seesugustes filmides. Seesuguse tegelaste galeriiga ka huvitavam osa lõppeb. Jääb vaid huumor, mis on otsekui laenatud Cantinflas´i repertuaarist ning tõstetud sinna, kus too tükkis David Niven´iga ümber maailma reisis.

Paraku piirdub huumori tordiga näkku osa ilma näo ja tordita ning jalaga-perse osa ilma jala ja perseta. Ma üritan harilikult olla avatud või vähemalt pingutan, et aru saada, aga siin peab tõenäoliselt olema kui mitte transilvaanlane, siis vähemalt lapsepõlves palju Mustas meres suplemas käinud. Umbes nagu Eesti Nõukogude huumor, millest keegi muu peale nõukogude eestlase aru ei saa või nõukogude huumor, milles keegi peale nõukogudelase aru ei saa. (See tähendab siis seda, et nõukogude eesti huumorist ei saa isegi nõukogudelane aru.)

:-S

Teemad: comedy, EE, western

Fake Identity - Dennis Dimster

Need Michael Caine'iga vanakooli spioonikaid peaks pidama lausa omaette žanriks. Tegelikult ongi olemas spetsiaalne liik, spy movie, aga selle on usurpeerinud põnevushelidega pikitud plahvatusstseenid, kus noor naine, ilus mees ja neeger üheskoos miljon terroristi teise ilma saadavad. Ei ole seal spioone, on hoopis superagendid, ei ole intelligentsust, mida kirjutasid oma romaanesse Le Carré või Forsythe. Aga ka uuemad Bourne'i lood ning kasvõi (nüüdseks juba ununema kippuv) The Jackal on pigem seiklus- kui põnevuslood, kus peamurdmist õige vähe. Nimetasin siin neid lugusid seepärast, et mõlemal neil on vanem ametivend, tehniliselt küll üksjagu madalamal tasemel, kuid see-eest on neis spionaaži enam, kui tulistamisi.

Aga nüüd siis tänane linalugu, milleks on täiesti juhuslikult pihku sattunud spioonikas. Või vähemalt midagi sinnapoole. Või siis on tegemist vähemalt tööstusspionaažiga. Lugu jutustab sellest, kuidas keegi piiritu arst satub pooljuhuslikult mingisugusesse segasesse lukku, mille osalisteks on luuretehnikaga varustatud agendid, õiguskorda kaitsevad organid ja mingisugused hämarad ärimehed.

Val Kilmer on siin sootuks teistsugune mees, kui Pühak, mingi Leamas'i taoline tegelane. Võrdlus viimasega pole tegelikult kuigi aus, kuid paremat ei torka hetkel pähe. Igal juhul on tegemist juhulikult mingisse suurde mängu sattunud tegelasega, kes ei oska oma rolli kuidagi seletada ning kuhu sisseelamine on vaevarikas. Mõningase loomupärase nutikusega see siiski õnnestub. Täiesti loogiline, sest tegemist on siiski haritud ja intelligentse inimesega (tegelane siis).

Kahju on muidugi, et N. Liit on lagunenud ning maailm on üks suur pere. Sest vägagi raske on leida poliitiliselt korrektset vastast. Kui ennevanasti võis öelda tuima näoga, et venelased, siis tänapäeval peab kõik pahateod ajama mingisuguse Tšortorožia miilitsa kraesse. Aga noh, hädaga kannatab ära. Kuigi täies mõõdus KGB kavalust välja ei anna, on endised satelliitkaastöötajad siiski mõningase mõtlemisvõimega.

Ütleme, et suhteliselt tagasihoidlike vahenditega kaunistatud linaloo tugevuseks on üsna kõbus ja loogiline tegevuskava, milles žanrile kohaseid keerdkäike. Isegi üsna, sest kui ekraanil toimuvat vähe hooletult jälgida, võiks järg isegi käest kaduda. Erinevalt kõigi Hollywoodi reeglite järele tehtud filmidest, kus igat konksu puupeast kinokülastajale mitu korda punaseks värvitakse ja kus peamiseks tundmuseks on eriti võimsa plahvatusega kaasnev adrenaliinilaks. Ajugümnastikule igatahes päris paras pühapäevaõhtune. Mitte liiga hea, aga kindlasti mitte säärane, mida en gros Kinnevik grupile maha müüdud.

Väike märkus posteritega seoses. See ülemine, Fake..., ei tee sugugi au sellele Kilmerile, keda filmis on võimalik näha. Sel pildil on ta endiselt tolle nolginäoga nagu tavaliselt. Selline peaaegu et ilus poiss, kes mängleva kergusega kõik raskused ületab. Paremini iseloomustab teda ootamatutest seiklustest pisut muserdet tavalise inimese kuvand. Sellise, kellena ta mõjub sel alumisel fotol.

Teemad: spy, thriller, US