19.01.2010
Blog.tr.ee


Miracle - Gavin o'Connor

Alanud on olümpia-aasta ning seetõttu tasuks meenutada ühte mälestusväärset spordiannaalidesse kirjapandud lehekülge. Alustades kasvõi sellest, et kes siis ei teaks nimesid Krutov, Makarov, Fetissov või Kassatonov. Või siis Läti NSV teenelist treenerit Viktor Tihhonovi. Või siis seltsimees Brežnevit, kes luges suurima rahuoluga president Nadžibulla kirja, milles viimane teatab, et dušmanite väljaastumised Afganistani Demokraatliku Vabariigi vabadustarmastava rahva vastu on muutunud väljakannatamatuks. See viimane saigi ilmselt põhjuseks, miks  USA otsustas boikoteerida Moskva olümpiamänge (mis tõenäoliselt põhjustas ka ajaloo ühe suurima medalisaju eestlaste seas). Nõukogudelased, olles aga eneses kindlad, otsustasid oma parima koondise endiselt Lake Placidisse tuua.

Niisugustes heitlikes tingimustes töötas treener Herb Brooks, kes oli kinnisideeks võtnud võidelda olümpiajääl maaimla parima, NSV Liidu hokikoondisega. Nagu ajalugu on õpetanud, tuli ta sellega kenasti toime ning napsas kogu spordiavalikkusele üllatuseks kulla oma meeskonnale. Tõsi, tema meetodid olid sealpool raudset eesriiet kahtlemata tavatud, kuid edukad. Või nagu too Tihhonov oli AKSK meeskonnas ja muidugi ka Liidu koondise juures näidanud, et kuldseid tulemusi toodavad vaid raudsed meetodid.

Kindral Tihhonov ja Lenini ordeni kavaler Mihhailov

Kuigi Kurt Russell on filminäitlejana vähem teenekas, kui too treener spordimaailmas, ei ole talle midagi ette heita. Disney kompanii palgatud režissöör on pannud ta kenasti näitlema ning tema elukutselistest amatööridest, kui võrrelda cast'i võrrelda mõne "päris" filmiga, koosnev meeskond on täiesti tasemel. Mitte et neist igaüks ohtralt ekraanipisaraid peaks valama, kuid siiski.

Millegipärast tundub, et tegemist ühe parima multifilmivabriku väravast välja veerenud filmirulliga. Iseäranis veel, kui teda võrrelda kifti linateosega 2012. Tegelikult peakski neid mõlemaid kõrvuti silmitsema - eriti mõnes režissööride ja stsenaristide ja produtsentide eriinternaatkoolis. Kohe seletan lähemalt, milleks säärane võrdlus. Mõlemad nimelt illustreerivad ebainimlikku kangelaslikkust ja patriotismi. Mõlemat idealiseerivad inimloomuse üllust ja Ameerikat. Ainult üks kasutab kulissidena verd, hävingut ja surma, teine verd, higi ja pisaraid. Ning tõesõna, on palju hirmsam näha kivist näoga hiiglasekasvu Mihhailovit (või seda, kes teda kehastab) suures plaanis keset jääväljakut, kui silmapiirini ulatuvat maavärinat. Niivõrd palju erinevad on need mastaabid. See, kes sulle kahe sekundi pärast kaikaga üle morda annab, on kordi reaalsem ja seetõttu ka hirmuäratavam.

Ühe kangelased tunnevad end õnnelikena, kui pääsevad eluga märatsevast tuletormist, teises ei ole kangelasi, on päriselt lihast ja luust inimesed, kes puhkevad nutma, kui treener neile riietusruumis vastu lõugu ei anna. Lihtsate vahenditega tehtud film, mis teeb südame soojaks ning jätab hinge tunde, et oled koos ekraanil vilksatanud nägudega midagi toredat läbi elanud, rüübatud kannatusekarikast, tuntud võidurõõmu.

Kui ühe põnevus seisneb selles, et sa kunagi ei tea, kui napilt peategelane mõnest jäledast katastroofist pääseb, siis teises on ju lõpplahendus ette teada: viik, poolfinaal... Kõik on ajalugu ja puha. Sportkaadrid ei ole küll nii head, kui Lembit Peegli fotod Õhtulehe sabas, kuid vaatad huviga, teades, missugusest lootusetust jõugust vormis olümpiavõitjad üksainus mees. Mees, kellele ei leidunud kohta NHL-s, kelle põhimõtteliselt ainus saavutus oli kuldmedal kahekümne aasta eest.

Vaatad nagu viimane lollpea, kuigi tegemist on Disney toodanguga. See nimi peaks ju iseenesest olema omamoodi firmamärgiks kõigele läägele ja kreemisele ja roosale. Ilmselt on Miracle parim omataoline, mis sealt majast pärast Bambi't tulnud on. Soojalt soovitatav isegi paadunud tšörtšillile. Või sellele, kes kaotanud igaveseks usu Eesti hokikoondisesse. Tõesti hea film, hoolimata kõigist vajakajäämistest. Klassikaks ei küüni, aga äramärkimist tasub igal juhul. Ütleme nii, et kui mõni paneb esimese emotsiooni ajel ilgele saastale kümme silma, siis siin on vähemalt tundmus aus ja dokumentaalselt tõestatav.


"If you score against Tretiak then keep the puck. It's so rare."
Herb Brooks 1980



07.01.2010
Blog.tr.ee


Maailma on suur ja kirju ning igat sorti tegelasi uitab seal ümber. Mõni kirjutab pikki tiraade eimillestki, mõni soperdab niisama, eesmärgitult, mingitest tühistest asjadest. Siis aga tuleb mõni vähe andekam sell ja teeb teoks selle, mis tekitab head rõõmu kitsastele massidele.

XKCD esitab meile viie linateose sisu kena ja ülevaatliku graafiku kujul siin: http://xkcd.com/657/. SyndeySidney Lumet ikka ruulib.



31.12.2009
Blog.tr.ee



Il bisbetico domato - Franco Castellano, Giuseppe Moccia

Ricardo Fogli, Ricchi e Poveri, Toto Cutugno... Sellesse ritta mahub veel Adriano Celentano, kes ernevatelt teistest on veel tänapäevalgi kuulus. (See, et too Cutugno meie maal mõnikord esinemas käib ja uusaastaöödel telerite kaudu kodusid külastas, ei ole suuremat asi tuntuse näitaja.) Celentano on (oli) küll menukas laulja, kuid lisaks sellele on ta ka viljakas näitleja ja režissöör. Tema kontol on enam kui 150 miljonit müüdud albumit ja üle kolmekümne mängufilmi. 1980. aastal oli ta tõenäoliselt üks kõige nõutumaid meelelahutajaid Itaalias. Seetõttu oli puhta loogiline võtta see särav staar ja panna ta koos ühe kauni daamiga kinolinale nalja tegema. Selleks daamiks siis loomulikult Ornella Muti.

Elia (Celentano) on veendunud poismees ja elab jõukalt ning üksildaselt oma talus koos teenijaga. See viimane on väga veider naisterahvas. Ühel ilusal päeval aga sõna otseses mõttes sajab talle sisse üks noor dam, kes mõne aja möödudes otsustab vana misantroopi ümber kasvatama hakata. Loomulikult leiavad kõik sündmused aset koomilises võtmes ning mõnigi kord tajub vaataja peent irooniat inimsuhete aadressil.

Tõrksa taltsutamine jooksis nõukogudemaa kinodes 1980-datel aastatel ning oli kaunis menukas - täiesti teenitult. Juba avakaadrites saab selgeks, et tegemist on täitsa kobeda tükiga. Noh, niivõrd kuivõrd loomulikult. Igatahes manatakse vaataja ette maailm, mis on helge ja rõõmus, mille asukate taevas ei ole ainsatki pilvekübet, mis võiks nende elu päikest varjutada. Kuigi peategelane on koletis (või oleks seda meie tavalises maailmas), kes loobib lossi kassi hambaharjaga ja kiristab hambaid ja on muidu jõle tüüp, on ta siiski inimlik koletis, kelle viha piirdub teistele tõe näkku ütlemisega, saabastatult nende voodi peal tallamise ja halvemal juhul lihtsalt vaikimisega.

Loomulikult ei tea selline inimene midagi viimasest moest ning käib riides nagu jumal juhatab, see tähendab mugavalt. Kuigi enamik külaelanikke peab teda üheks ebameeldivaks tüübiks, ei kanta tema pihta viha, sest kuulub ta ju ikkagi kogukonna hulka. Veelgi enam, ta on kogukonna ainus liige, kes võtab omatahtsi "esmaspäeval" Brüsslisse sõita ja seal peedikasvatajate murede alal mingis tähtsas ministeeriumis skandaali korralda. Seetõttu teda talutakse, ja teda ka armastatakse seetõttu, et ta eelistab inimesi masinatele. Kui ärijuht soovitab tal osta veinitegemise masina, tunneb ta muret, mida hakkavad siis tegema need 20 töötut. See, et ta inimestele omakorda loomi eelistab (kasvõi malet mängides), on teisejärguline.

Sihukese mehe majja sajab siis sisse Ornella Muti ning see esimene kohtumine on kõnekas. Pisike juhend selle kohta, kuidas peab käituma džentelmen, kui tema ukse taha satub hilisel õhtutunil külaline (uksekell, härra avab ukse, seal sajab ladinal ning vihmas seisab daam):

Daam: Kas ma võin sisse astuda?
Härra: Miks?
D: Sajab ju...
H(pistab pea uksest välja, vaatab): Mitte ju väga hirmsasti.
D: Noh, kas ma võin siis sisse tulla?
H: Ma ei tunne teid.
D: Minu nimi on Liisa.
H: See ei ole teie süü.

Üldiselt meenutab linalugu oma meeleolult mõnd India filmi, oma tantsude ja muusikaga, ainult selle vahega, et pole õnnetut armastus, on ainult õnnelik armastamatus. Ja see vahe kah, et kui India filmide saundträkki tõenäoliselt ei ostaks ega kuulaks, tekkis kange tahtmine selle, tõrksa oma aina uuesti ja uuesti kuulata. Mitte et Itaalia estraad nii hullupööra meeldiks, aga siinsed palad on tsipake teistsugused - reipad, mitte väga diskolikud, pigem rahvalikud. Kõnelevad tööst ja tantsust, juustust ja veinitegemisest. Hästi meeldivad ühesõnaga. See, et signore Celentano mõne seesuguse lookese juures oma travoltalikke võimeid demonstreerib, ei lähe arvesse. Filmi tervikuna võttes on muidugi kahju, et kusagil poole peal, kui taltsutamine hakkas muutuma ümber sõrme keerutamiseks, esialgne tempo raugeb. Dialoogid, mis esialgu tundusid igaüks vaimumakm, kui teine, muutuvad omasteks tavapärastele melanhoosetele komöödiatele. Küll see armastus on ikka üks võimas tunne, aastakümneid irooniatrennis käinud isepäise poissmehe muudab ta pooleteise tunniga vaguraks lambukeseks. Ja filmi ühes temaga. Head vana aasta lõppu ja uut ja paremat. Very Worsti.




21.12.2009
Blog.tr.ee

Kærlighed på film - Ole Bornedal

Vähemalt hetkel ei meenu, et meie mail peale von Trieri filmide midagi Taanimaa linatööde varasalvest nii-öelda laiemale publikule oleks demonstreeritud. Aga vahest on tegemist hoopis sellega, et filmide levisse lubamise komitee (seesama, mille avalike suhete peaspetsialist oli kunagi Ahto Vesmes) arvates pole teised (peale Trieri siis) piisavalt kõrgel kunstilisel tasemel. Nüüd siis, paistab, on see viga parandatud. Borendal Bornedal on meil siin juba külas käinud, kuid peamiselt teistel asjaoludel, mitte iseenda pärast.

Viisteist aastat tagasi valminud õuduspõnevik Nattevagten, mida võiks pigem liigitada musta huumoriga vürtsitatud kriminulliks, oli režissööri üks esimesi samme trierismi suunas. Tollel tumedate jõududega maadleval kambal oli säilinud tegelikkusetaju ja suhteliselt eluterve suhtumine elusse ja seda ümbritsevasse. Asjaolu, et tegevus toimus peaasjalikult morgis, ei kahandanud sugugi elurõõmu, mida külvasid vaatajaisse õllejanused neonatsid või rämeda pohmelliga sakramendi osaliseks saav kursavend Jens. Seda lustlikkusest pakatavat poolt varjutas tegelikult juba Bornedali süngem pool, mis nüüd, poolteist dekaadi hiljem paistab olevat edastanud toda heledamat, elulisemat külge.

Loo (armastusloo) keskne tegelane on mingi keskmine mees kusagilt keskklassist, kes töötab keskmise päevapiltnikuna korravalve haldusalas. Mingite hingeliste põhjuste tõttu omandab ta poolkogemata ühe teise mehe nime, armub arusaamatutel põhjustel ning sellest kõigest tuleb hiljem üks igavene jama.

Bornedal oli kõvasti vaeva näinud ning pikkinud loo täis eelpool mainitud trierisme või kunstilist kino. See oli muidugi põhjamaiselt karge ja eriti määrdunud südametunnistusele omaselt sünge, kuid kohati tekitas meeleolu, justkui näidataks vaatajale hoopiski mingisugust kunstilise taotlusega giallot. Sest tegelikult polnud intriigil häda midagi, täiesti paslik ning peaaegu lahendamatu müsteerium. Noh, kuigi vaatajale oleks võinud vihjeid vähem anda. Näiteks too episood pöörleva ratastooliga pani juba lõpplahenduse enam-vähem paika. Aga see oli kahjuks juba üsna keskel. Nii et ülejäänud aeg kuluski peamiselt tagurpidi voogavate lainete vaatamise nautimisele. Samas, täitsa leidlikult oli lahendatud naelaga lauatüki saatus - hoopis teistpidi, kui esmapilgul võinuks arvata.

Kusagil kunagi kirjutasin kusagil umbes nii, et Bornedal tundub hoolimata oma süngusest kuidagi kodune ja lihtne ja turvaline. Või siis need viimased kuidagiviisi leevendavad seda koletislikku ängi. Tegelikult oli siingi toda helgust, kuigi veidike äraspidises vormis. Võtame tavaliste inimeste tavalise kodu. See peaks olema maailma kõige hubasem paik. Kui vaataja esmakordselt sinna viiakse, tundub viimasele kõik justkui korras olevat. Kuid mingisugusel, esmapilgugl seletamatul põhjusel tekitatakse temas ärevust. Hiljem, piltide pealt alles saab vast päris selgeks too päris põhjus.


Seesugune paik on loodud mingisse kummaliselt nurgelisse ja steriilsesse ruumi, mille ebaloomulikult längus seinteast ei õhku kodusoojust, mille akna taga mürisev rong näitab, et kaasaegses maailmas ei tohi inimene hetkekski üksi jääda. Metallpiiretega rõdu meenutab meile, et eluase on vaid paik olemiseks, mitte kodu. Selge see, et keegi, kelle unistused on suuremad, kui üheksakorruseline elumaja, ei ole seesuguses paigas lõpuni õnnelik. Kui nii võtta, siis võiks pidada õnnelikuks hoopis filmi lõppu. Õnn on see, mis vabastab meid nondest veidra nurga alla rajatud seintest, kalgist värvitoonist (kood F157), pürgimustest, mis kunagi ei täitu. Ja kaaskannatajate, kelle lõpmatult suurem maailm neile samuti väikseks jääb, lõpetavad veelgi halvemini. Elu on vangla. Ela seda nii hästi, kui su kongi piirded lubavad, kriibi neisse oma nimi ja sünnipäev. Või kui sul on mingi muu eesmärk, siis võta kõike ümbritsevat kui ooteruumi, millest lahkud rongiga, mille sõiduplaanist pole sul õrna aimugi.

Pärast kirjutatut. Kinos linastub see film hoopiski pealkirja "Pöörane armastuslugu" all. Aga vähemalt mu meelest ei ole see sugugi sobiv. Võttes arvesse kunstilise kino alaseid saavutusi näitlejatööde ülesvõtul, tuleks kasutada pealkirjas sõna "film" või vähemalt midagi sarnast - nagu algupärasest päälkirjast nähtub. Filmitud - kas lõputuna graniitplaatidel voolav virm, mis tekitab suurelt ekraanilt vaadates peapöörituse, või tulistamised või justkui neli aastakümmet tagasi diapositiivfilmile üles võetud mälestuskaadrid. Neil pole midagi ühist ei pöörasuse ega armastusega. Ainult film.



17.12.2009
Blog.tr.ee


"Hukkunud alpinisti" hotell - Grigori Kromanov

Ei peakski midagi midagi kirjutama, teised on seda juba kõvasti teinud nii et isegi filminduse suhtes vastikust tundev isik on sellest kuulnud. Aga miks siis see post? Noh, eks ma käisin kinos vaatamas ja jäin üldjoontes rahule.

See tähendab, et täitsa kobedalt taastatud, hoopis teine asi, kui teleriekraanilt plasside värvidega ja koletult kriibitud linti silmitseda. Muidug, Svema keemiakombinaaditoodangu teralisus hakkas silma eriti suurte ühevärviliste pindade peal. Aga see oli isegi täitsa meeldiv, andis sihukese analoogtunde. Olen siit-sealt kuulnud Härmo Härmi analoogsüntesaatori(te)st, kuid ei ole meelde jäänd, kas seesugust isendit kasutati ka käesoleva filmi helindamisel, tiitrites on kirjas ainult Meloodija oma... Sel juhul oleks puhas analoogfilm.

Kuna kõik kiidavad, siis peab ikka virisema kah. Tegelikult hakkab seesinane teravsilm, mis mul on, juba filmide vaatamist segama. Ei saa rahulikult meeleolu nautida, vaid iga natukese aja tagant tuleb tunne, et režissööri, operaatori või muu asjamehe hinnet Kinematograafiaakadeemia diplomil tuleks jõudsasti alandada. Loetleb üles paar punkti:

Insp. Glebski sõitis mägedesse paariks tunniks, kaadas õhuke ametnikuprotfell. Tolles portfellis leidus ülikondi igaks elujuhtumiks. Samasugune maagiline ese, nagu Olafi kohver. Glebsky oli tulnukas.

Lõunalaud. Kaheksaosaline veinijoomisekomplekt. Tsaariaegne. Kristallist pokaalid ja hõbekaelusega karahvin. Nende vahel Türi ETKVL-i kauplusest ostetud morsikann. Aga muidu oli Estoplasti kraam üsna ulmeline Nõukogude Liidu üldises halluses.

Mõni aasta pärast "hotelli" hiljem valmistas Ljonja Menaker ühe teise ulmeka, mille vaatajale tundub kangesti, et too mees on hotelli näinud ja sealt veits šnitti võtt. Mine sa tea. Keegi võiks mingi inteka teha.


Doktorid Korn ja Laurent ning Proua Moses Natalja Saiko kehastuses


Kodumaine kinosõber peab ootama, millal ükskord (Mikk Mikiveri häälega) mina minust korraliku reliisi tekitab.